Alustame taas algusest!

Eelmine aasta alustasin enda tervisliku eluga märtsis. 9 kuud trenni, tervisliku toitumist, uusi huvitavaid retsepte ja vajadusest trenni teha. Ma sain enda 50.4 kg ilusad 53.6. Isegi pisikesed kõhulihased olid juba paistmas. Ma tundsin ennast ilusa, seksikana ja tugevana. R ei suutnud ära kiita mu välimust, inimesed minu ümber ütlesid, et wow sa näed nii hea välja.

Jõulude ajal kaks nädalat eestis olles suutsin isegi ennast ree peal hoida. Kõndimas käia, toitumist kontrollida. Ma tundsin ennast suurepäraselt. Kuni minu rutiin löödi segamini ja trenn jaoks aega enam ei olnud.

Jaanuaris kui alustasin uuel töökohal suutsin paar nädalat ennast tugevana hoida. Kahjuks hommiku kell 4.00 ärkamine ja 17.30 koju jõudmine lõi kõik segamini. Alles nüüd ma tunnen, et ei ole enam nii laip. Olen suutnud sättida töö ja söömise nii, et ei kannata üks ega teine. Ilmad on ilusamaks läinud ja õues on kauem valge, et kas rattaga sõitmas käia või jalutamas.

See mis minuga vahepeal toimus, see oli ausalt jube. Ma tulin koju, tass kohvi ja paar kommi. Õhtusöögi valmistamine, Karoga natukene mängimist ja sööma. Ja nii ma näksisin ja näksisin kuni 9ni õhtul. Ampsukene ühte asja ja ampsukene teist asju. Liikumine oli tööl ainult kontorist printeri juurde ja tagasi. Nädalavahetustel maitses veinikene ja enda “premeerimine” oli tavaline. Juustud, kommid, saiakesed ja koogid. Kõige huvitavam on asja juures, et ma mitte ei ole juurde võtnud, vaid lihas 0 ja kaal on taaskord 50 kilole langenud.

Märtsis lubasin endale, et tähistan enda sünnipäeva ära ja võtan ennast kätte. Söömise sain enam-vähem juba kontrolli alla aga liikumine oli ikka null. Kergem ju autoga minna. Eelmine nädal aga tegin trenni 4 päeva nädalas. Hommikul keedan putru zumbataktis ja kükke tehes. Parem äratus kui seda on kohv.

Nädalavahetusel aga oli üks sünnipäev ja kooki öösel pugida ei olnud hea mõte. Täna olen tervepäeva olnud väsinud ja uimane. Õhtul suutsin ennast kokku võtta ja teha nädala poetiiru ära. Külmkapp on imeilus värviline seest. Õhtusöögiks oli kana, lillkapsas, rohelised oad koos riisiga. Super kerge ja hea söök.

Eriti super on see, et jõudsin kolmapäeval ka zumbatama jälle. Muidugi esimese asjana koju jõudes hakkasin vinguma, et ma nii väsinud. R. aga ei andnud armu ja peaaegu viskas mu kodust välja. Ma olen talle siiralt tänulik, et super vahva oli.

Hakkan nüüd aga lõpetama. Küüned korda, Karo magama ja ise panen homseks meile söögid valmis. Hommikul teen seemneputru, vahepalaks tuleb lõheleib, lõunaks riis ja järgmiseks vahepalaks kohupiima värskete puuviljadega ja õhtusöögiks tuleb mingi mõnus supp.

Ma loodan, et suudan ennast 100% kokku võtta ja tunda ennast taaskord ilusana .

Kui tugev on paber?

Ma olen ennast väga kauaks ajaks meediast võõrutanud. Ma ei teadnud, et vahepeal kusagil terrorirünnakud olid, soome valimistest sain teada nii, et läksin poodi. Ma väldin kõike mida mina muuta ei saa aga mis hinge raskeks teevad.

Samamoodi püüdsin ma vältida Siiri Oviiri kirjutatud artiklid aasta ema teemal. Kahjuks sellega ma hakkama ei saanud ja pidin selle avama.

See pealkiri oli väga õige ja mina ka sellisest asjast aru ei saa. Usun, et paljud avasid selle artikli juba pealkirja pärast aga kahjuks sisu selles tekstis rohkem ei olnud.

Mina ei mõista neid naisi, kes saavad 5 aastaga, eri meestega 4 last…sest armastus on nii suur. Muidugi ma tean, et emana võib olla see naine väga hea ja võimaldab lastele kõik…aga mida saab võimaldada ema kes ei saa tööle minna, sest lapsed ükshaaval haiged koguaeg? Mis eeskuju annab see ema enda lastele?

Mind puudutas see artikkel väga, sestvminu ema on üks sellistest. 6 last kellest 4 on erimeestega. Tööl ei saanud minna, sest meie eest oli vaja hoolitseda. Muidugi meie kolisime kõik esimesel võimalusel kodust minema ka. Jah meil oli armastus ja meidts hooliti aga ühiskond muutus ja sellest enam ei piisanud. Mind meeletult mõnitati koolis, sest ei olnud uhkeid riideid ja paljusid asju kasutasin mitu aastat järjest. Muidug hetkel on see väga kasulik, sest oskan enda asju hoida ja nende eest hoolt kanda. Aga see kiusamine ja alandamine on jätnud mulle hinge ka märgi.

Kuna mina olen perenoorem siis teiste isasid mina ei tea. Ma ei taha ettekujutada  kuidas iga aasta ema oleks tulnud: Tadaaa, siis on sinu uus issi. Pool aastat hiljem oleks “issist” siga saanud  ja siis pool aastat hiljem oleks tõbras olnud ja oleks uus vant koju toodud.

Oviir ütles, et aasta ema peaks olema abielus! Eriti ajas muigama see lause: Raskem lahku minna kui tavalisest kooselust. Omast kogemusest: 6 kuud ja lahutatud. Lihtne.

Kui inimesi ei suuda hoida koos isegi ühised lapsed, mis asi see paber siis on, et see suudab? Mina arvan, et kui ühes peres isa ja ema tunnevad, et vot nüüd aitab- mingu lahku, lahutagu. Muidugi alguses proovigu veel korra. Jätku mineviku vead seljataha ja proovigu 6 kuud veel. Kui ikka midagi ei muutu, siis laiali ära. Kunagi lugesin, et lastele jätab pisema jälje hinge vanemate lahkuminek kui igapäevane vanemate karjumine ja tülitsemine.

Minu tutvusringkonnas on meeletult palju tublisid emasid. Paremad isegi kui need kes on abielus ja elavad laia elu. Mu elus on selliseid naisi, et ma vaatan neid suurte silmadega ja mõtlen, et sinu lastel on vedanud. Sa oled hea ema! Mis siis, et sul meest kõrval ei ole. Mis näitaja see mees üldse on? Meil tänapäeva ühiskonnas on gayd, lesbid, transseksuaalid. Kaks gayd lapsendavad lapse ja ühele ei sobi see ja lahkub pere juurest, keegi ei hakka neile ettekirjutusti tegema. Elusees ei hakkaks. Muidugi see on väga teine teema.

Emad kes te olete üksinda. Te olete tublid! Teie auhind ja tunnustus on kodus. See auhind tuleb igapäev annab teile musi, ütleb: Emme, ma armastan sind. Teie olete, selle lapse perekond.

 

Siiri Oviir aga kaotas minu silmis selle artikliga palju puntke. See oli väga robustne ja puine artikkel, kui arvestada kui palju eestis on üksikemasid. Tublisid üksikemasid, kes rügavad kahel töökohal, leiavad aja ainult lapsele, leiavad aja endale ja isegi sõpradele. Vot need on emad!

 

Iseloomutu inimloom

Need kaks kõna iseloomustavad hetkel mind kõige paremini. Ma olen väsinud ja tüdinenud. Ma ei jaksa midagi teha. Ma olen juurde võtnud, ei ole ni ilus ilus ma olin varem. Ma olen kaotanud selle, kes ma olin 5 kuud tagasi. Minust on saanud tööori ja kodukanaema. Ma eelistan passida kodus, süüa kommi. Mitte nagu varem, et minna jalutama, jooksma, rattaga sõitma. Ma leian ennem 10 vabandust, et miksmitte minna. Muidugi oleks see kergem, kui oleks kedagi kes viitsiks kaasa tulla. Löheks jalutaks, lobiseks. Keegi ei viitsi. Pean ennast üksinda kokku võtma.

Kallis pontsik, ära veere enam!